Teisipäev, 15. mai 2018

Naiseks olemise kergus ja keerukus

Mina olen enamuse ajast rõõmus oma soo üle. Räägitagu mis iganes palgalõhest või naiste ahistamisest. Olen oma erinevaid inimeseks olemise kihte kogenud kõige sügavamalt just ettevõtjana ja emana, sest  nendes rollides tuleb kasutada iseenda sees olevat nii mehelikkust kui ka naiselikkust. Need naised, kes on kogevad naisena teiste poolt negatiivseid ilminguid tänu oma soole, on ilmselgelt takerdunud oma naiselikkuse lõksu.  Lahti seletades tähendab see seda, et kasutatakse peamiselt oma naiselikkust ja olles  kõrvale lükatud on oma mehelik poole, tuleb  Elu ise meile ütlema, et meis kõigis on olemas 2 poolt. Mõned nimetavad seda õpitud abituseks, psühholoogid oskavad veel rida teisigi psühholoogilisi põhjendusi tuua, miks sellistesse olukordadesse satutakse. Väärikas inimene ei laula nutulaulu, kuidas saatus teda nöökinud on, ta otsib lahendusi ja väljapääsu.  Selle tõeni jõudmine tuleneb  ettevõtjaks olemise kogemusest. Kui sul on palju teha ja sa oskad aru saada, milline väärtus on aeg, siis sa tühja hädaldamise peale aega lihtsalt ei raatsi raisata.
Naised ei kujuta endale ette, kui palju neil jääb kogemata ja iseennast põhjani tundmata, kui nad pole iseseisvalt käinud ettevõtja teed. See soov ja alge on kõigis naistes olemas, kuid üsna tihti saab alalhoidlikkus naistes võitu. Sissetallatud rajad tunduvad turvalisemad, kui siesta silmitsi tundmatuga. Kuid just selles olukorras kogeme oma sügavat olemust, iseenda sees elavat intuitiivset ja tundlikku Hunti, kes usaldab elu ja tervitab tundmatut. 
Hiljuti rääkis tuttav naisettevõtja, et tänu ettevõtlusele on ta saanud kõige parema karastuse elus ja samasparima  kontakti iseendaga. Mul oli seda kuuldes hea meel, et ma ei mõtle üksiku hundina neid mõtteid, vaid on ka teisi minusuguseid naisettevõtjaid.
Soovin kõigile naistele tantsimist huntidega, sest need hinged inspireerivad teid leidma teie õiget teed.
Karin

Pühapäev, 5. november 2017


Kärbseseene taltsutamisest ja holistilisest ettevõtlusest.

Alustan sellest, et ärge seda holistilist elu ja ettevõtlust nii pühaks ka nüüd pidage, et igasugune negatiivsus peaks pildilt kaduma. Mina olen sellel eksiteel olnud ja ringiga tagasi selle tõdemuseni jõudnud, et kõik mis meis on,  on väärtuslik, kuid sellega peab oskama ümber käia. Väga kujundlikuks võrdluseks on Kärbseseen, kes õiges koguses ravib, avardab, annab inspiratsiooni, kuid vales koguses ja meeleolus mõjub hoopis vastupidiselt.
Minu enda eluline näide, mille pean ka ära rääkima, et minu sõnu paremini mõistaksite on n.ö pika habemega lugu, sest mõned mõtte- ja sellest tulenevad käitumismustrid on minus sedavõrd süvenenult olnud, et võttis aega, et neist üldse aru saama ja nende mõju lahti mõtestama hakkasin. Konkreetsemalt süvenevad meis eelkõige meile kahjulikud heatüdrukulikud käitumismustrid, mis on meielähedastele kasulikud, kuid pikas perspektiivis viivad meid enda sügavamast olemusest aina kaugemale. Lapse või laste saamine on isiksuse arengu seisukohalt reeglina isiksust avardav, kuid selle on ka varjukülg see, et esialgu meie lapse, kuid hiljem ka lähedaste ja protsessi süvenedes suvaliste inimeste vajadused on meie jaoks tähtsamad, kui meie endi omad . See on nagu keeris, mis võib meid endasse imeda, kui me ei oska sellele teadlikult piiri panna. Lõpetame siis haleda enesevabandusega, et oskame rõõmu tunda elu pisiasjade üle ja midagi enamat me ei tahagi. See tähendab, et oleme enda sees oleva ürgsuse ja tugevuse allika auväärse Kärbseseene lihtsalt oma headuse ja leebuse mürkidega lämmatanud. Halvimal jhul me isegi ei kuule enam seda vaikset Kärbseseene pininat meie sees, sest väga hästi toetavad seda "maha matmise" ainuõigsust erinevad õpetused, mis ütlevad, et negatiivsed emotsioonid tuleb vabastada, soovideta elamine on õndsus jne. Me ei anna endale aru, et meie tegelik tugevus ja jõud selles just peitubki, mida iga hinna eest püüame vabastada, välja hingta jne. Miks me sellesse nii jäägitult võime kaduda, sellest saavad ilmselt paljud aru. Kuid, miks see nii on? Olen jõudnud tõdemuseni, et see on seotud meie unikaalsuse, meie saatusemustritega, mida oleme salvestanud endasse paljude kogemuste ja elude jooksul. Nagu öeldakse, elu õppetunnid on seotud suurel määral meie enda negatiivsete emotsioonidega. Kuid seal on ka meie sügav tarkus ja kui seda eitame või blokeerime, ei ole meil juuredpääsu meie tõelisele varalaekale.
Elu suurim väljakutse on selles, kuidas elada koos oma Kärbeseseenega, teda taltusda ja ammutada sellest jõudu ja tarkust.

Taasavastamise rõõmu teile,
Karin

Kolmapäev, 6. september 2017

Kuidas muuta oma unistused reaalsuseks?, 

Meil kõigil on aeg-ajalt tunne, et meie unistused on meist kilomeetreid eemal ning tuleb  edasi elades "lõuad pidada", sest oleme sidunud ennast kohustuste ja paikaloksunud elustiiliga ning ei söenda midagi muuta. Ees ootab ju tundmatus. Lohutame ennast sellega, et ettevõtlus suurendab meie ebakindlust ja "me ei saa seda endale lubada". Usun, et tegelikult on selle taga kõige ehedam hirm muudatuste ees. See tundub justkui pime sügavik, kuigi selle kohal on vaevumärgatav udu millestki suuremast, mis jääbki meid unistusena lohutama või pigem kummitama, kuni ta mälust lihtsalt kustutame. Paljude jaoks saabub otsustava sammu astumise hekt koos koondamisega. Ühes mentorklubis kirjeldas üks hakkaja alustav naisettevõtja situatsiooni, et kui teda juba kolmandat korda koondati vaatmata sellele, et igal pool oli ennast peaaegu ribadeks töödanud, siis otsustas: "Nüüd ei koonda mind enam mitte keegi. Hakkan ise endale tööandjaks!". Hetkel on see ettevõtja leidnud väga unikaalse disaini nishi, tal on tööd ja teenistust piisavalt, et elada sellist elu, mis just talle meeldib. Kuid mis veelgi olulisem, tema otsustab kuna töötab, kellega ja kui palju (sõna otses mõttes, sest tellijate ootavad kannatlikult järjekorras) ning mitte keegi ei koonda teda. Seega saame vaid ise luua endale püsivama kindlustunde,  seda ei tee meie tööandjad.  Meie ise saame oluliselt rohkem valida, kui meile esialgu tundub, et üldse võimalik on. Vabadusel on muidugi ka oma hind ja see on pühendumus oma lubadusele. Kuid see on  sisemine arengutee ning esimeseks sammuks on otsus: "Asun looma oma unistuste elu!" Kuid uskuge mind, see on põnev teekond ja väärib küünlaid!

Teid teie unistuste teel julgustades,
Karin


Neljapäev, 12. jaanuar 2017

Naised, kes tantsivad huntidega - ettevõtlikud, iseseisvad naised

Kes vähegi holistilise ettevõtluse vastu huvi on tundnud, teab, et ei saa üle ega ümber oma sisemise Minaga heas kontaktis olemisest. Kuid ainult sellest jääb päris ettevõtluse jaoks väheks. Siin on vaja tunda ennast nagu Ürgnaine, kes tantsib huntidega, s.t kasutab oma ürgset, loomupärast olemust. 
Suur osa naisi, kes ettevõtluses osalevad, käituvad seal nagu mehed ja minetavad oma naiselikkuse. Seda poleks üldse vaja, kui teaksime, et meie trump ettevõtluses on meie sees elav Ürgnaine, kes  on intuitiivne, julge ja lojaalne. Meil puuduvad head, seda ürgset ja ettevõtlikku tüüpi iseloomustavad eeskujud ning seetõttu sattuvadki naised meeste poolt loodud  stereotüüpide lõksu võttes omaks maskuliinse maailma käitumismallid. Selle tulemusel ei hinda mehed neid kui naisi ning nad kaotavad ka teiste naiste toetuse. 
Kallid naised, meie Vägi seisneb meie Ürgolemuses, mis soosib vägagi ettevõtlikult elamist või ettevõtlust. Leidkem üles see sisemine jõud, mis kannustab meid looma ning paneb meid tahtma seda ka maailmaga jagada. Kuid mis kõige tähtsam, siis  ei tunne me ennast enam ohvrina ja näeme ohtude asemel võimalusi. 
Sära ja julgust oma Ürgnaise avastamisel.
Karin 

Reede, 11. november 2016

Holistilisest ettevõtlusest räägitakse Eestis juba mitu aastat. Mina hakkasin oma koolituste jaoks seda teemat ettevalmistama 6 aastat tagasi ja 4 aastat tagasi prkatiseerima. Miks ma just 2012 aasta lõppu pean selle alguseks? See oli umbes täpselt Maiade kalendri järgi Maailma lõpp, 19.12.12 ning minu jaoks saabus kahe minu ettevõtte krahh (1 firmal sisuline pankrot ja teisel ilmnesid tohutud võlad tänu ühele omanikule) kahe-päevaste vahedega täpselt sellel ajal.
Praegu on sellest lihtne ja kerge rääkida, kuid tol hetkel oli see minu jaoks holistilise ettevõtlusega praktiseerimise ekstreemne algus. Nii päris krahhi alguses kui ka lõpuni välja pidin tõesti kasutama kogu oma vaimujõudu ja varasemaid vaimsete praktikate kogemusi, et mitte süüdistada iseennast ja oma partnereid. Kordasin endale, et ainult positiivses, toetavas õhkkonnas leiame väljapääsu. Tegeliult kestis sisuliselt pankrotis ettevõtte "välja tõmbamine" aega ei vähem ega rohkem kui kolm aastat. Loomulikult ei tulnud me sellest välja ainult vaimujõu abil, vaid sinna läks palju teistes firmades teenitust, mõni perekonna kinnistu ja ka sõpradelt laenatud raha oli väga kriitilistel hetkedel suureks toeks. Kuid tänaseks on kõigile võlausaldajatele raha tagasi makstud ja kui hästi läheb, siis saame ka kinnstu müügist küllaltki suure osa oma "musta pankroti auku" loobitud rahast tagasi. Minu jaoks tundub kummastav, kui täiesti tõsimeeli räägitakse, et pankrot on normaalne osa ettevõtlusest. Teiste sõnadega, tünni tegemine kellegile on ok. Mina sain 2012.aastal aru, et minu jaoks ei ole. Kuid oluord, kus võlgasid on  300 000 EUR  ja mitte ühtegi sissetuleku allikat, õpid leidlikkust, saad aru kui suur roll on vaimsel toel ettevõtluses, kuidas lõpuks taandub kõik inimeste vahelistele suhetele ja seda olukorda mõistes ja sellest õppides  tulid ka ootamatult positiivsed lahendused.
Kõigest sellest, mida olen ise kogenud, kuulnud, teistelt hea sisemise kontaktiga ettevõtjatelt, kavatsen jagade teiega minu kallid blogi lugejad ka edaspidi.
Sära ja julgust teile,
Karin