Meil kõigil on aeg-ajalt tunne, et meie unistused on meist kilomeetreid eemal ning tuleb edasi elades "lõuad pidada", sest oleme sidunud ennast kohustuste ja paikaloksunud elustiiliga ning ei söenda midagi muuta. Ees ootab ju tundmatus. Lohutame ennast sellega, et ettevõtlus suurendab meie ebakindlust ja "me ei saa seda endale lubada". Usun, et tegelikult on selle taga kõige ehedam hirm muudatuste ees. See tundub justkui pime sügavik, kuigi selle kohal on vaevumärgatav udu millestki suuremast, mis jääbki meid unistusena lohutama või pigem kummitama, kuni ta mälust lihtsalt kustutame. Paljude jaoks saabub otsustava sammu astumise hekt koos koondamisega. Ühes mentorklubis kirjeldas üks hakkaja alustav naisettevõtja situatsiooni, et kui teda juba kolmandat korda koondati vaatmata sellele, et igal pool oli ennast peaaegu ribadeks töödanud, siis otsustas: "Nüüd ei koonda mind enam mitte keegi. Hakkan ise endale tööandjaks!". Hetkel on see ettevõtja leidnud väga unikaalse disaini nishi, tal on tööd ja teenistust piisavalt, et elada sellist elu, mis just talle meeldib. Kuid mis veelgi olulisem, tema otsustab kuna töötab, kellega ja kui palju (sõna otses mõttes, sest tellijate ootavad kannatlikult järjekorras) ning mitte keegi ei koonda teda. Seega saame vaid ise luua endale püsivama kindlustunde, seda ei tee meie tööandjad. Meie ise saame oluliselt rohkem valida, kui meile esialgu tundub, et üldse võimalik on. Vabadusel on muidugi ka oma hind ja see on pühendumus oma lubadusele. Kuid see on sisemine arengutee ning esimeseks sammuks on otsus: "Asun looma oma unistuste elu!" Kuid uskuge mind, see on põnev teekond ja väärib küünlaid!
Teid teie unistuste teel julgustades,
Karin
