pühapäev, 5. november 2017


Kärbseseene taltsutamisest ja holistilisest ettevõtlusest.

Alustan sellest, et ärge seda holistilist elu ja ettevõtlust nii pühaks ka nüüd pidage, et igasugune negatiivsus peaks pildilt kaduma. Mina olen sellel eksiteel olnud ja ringiga tagasi selle tõdemuseni jõudnud, et kõik mis meis on,  on väärtuslik, kuid sellega peab oskama ümber käia. Väga kujundlikuks võrdluseks on Kärbseseen, kes õiges koguses ravib, avardab, annab inspiratsiooni, kuid vales koguses ja meeleolus mõjub hoopis vastupidiselt.
Minu enda eluline näide, mille pean ka ära rääkima, et minu sõnu paremini mõistaksite on n.ö pika habemega lugu, sest mõned mõtte- ja sellest tulenevad käitumismustrid on minus sedavõrd süvenenult olnud, et võttis aega, et neist üldse aru saama ja nende mõju lahti mõtestama hakkasin. Konkreetsemalt süvenevad meis eelkõige meile kahjulikud heatüdrukulikud käitumismustrid, mis on meielähedastele kasulikud, kuid pikas perspektiivis viivad meid enda sügavamast olemusest aina kaugemale. Lapse või laste saamine on isiksuse arengu seisukohalt reeglina isiksust avardav, kuid selle on ka varjukülg see, et esialgu meie lapse, kuid hiljem ka lähedaste ja protsessi süvenedes suvaliste inimeste vajadused on meie jaoks tähtsamad, kui meie endi omad . See on nagu keeris, mis võib meid endasse imeda, kui me ei oska sellele teadlikult piiri panna. Lõpetame siis haleda enesevabandusega, et oskame rõõmu tunda elu pisiasjade üle ja midagi enamat me ei tahagi. See tähendab, et oleme enda sees oleva ürgsuse ja tugevuse allika auväärse Kärbseseene lihtsalt oma headuse ja leebuse mürkidega lämmatanud. Halvimal jhul me isegi ei kuule enam seda vaikset Kärbseseene pininat meie sees, sest väga hästi toetavad seda "maha matmise" ainuõigsust erinevad õpetused, mis ütlevad, et negatiivsed emotsioonid tuleb vabastada, soovideta elamine on õndsus jne. Me ei anna endale aru, et meie tegelik tugevus ja jõud selles just peitubki, mida iga hinna eest püüame vabastada, välja hingta jne. Miks me sellesse nii jäägitult võime kaduda, sellest saavad ilmselt paljud aru. Kuid, miks see nii on? Olen jõudnud tõdemuseni, et see on seotud meie unikaalsuse, meie saatusemustritega, mida oleme salvestanud endasse paljude kogemuste ja elude jooksul. Nagu öeldakse, elu õppetunnid on seotud suurel määral meie enda negatiivsete emotsioonidega. Kuid seal on ka meie sügav tarkus ja kui seda eitame või blokeerime, ei ole meil juuredpääsu meie tõelisele varalaekale.
Elu suurim väljakutse on selles, kuidas elada koos oma Kärbeseseenega, teda taltusda ja ammutada sellest jõudu ja tarkust.

Taasavastamise rõõmu teile,
Karin